4. Sillad

Sildade remont algas lahtivõtmisest:

Eelmisel pildil on näha omaaegse lisavarustusena müüdavat kääntelje kaitsenahka, mis, siiamaani on peaaegu terve. Nahk oli ainult kõvaks kuivanud, ilmselt selleprast, et keegi polnud neile juba pikka aega hooldust teinud...

Vaseliiniga, nagu manuaal ette näeb.

Fairey hub`id e. rummulukud käivad ära niimoodi:



...et nailonriba, mis otsapidi õliseibi külge kinnitud, tuleb terves pikkuses alu kaane seest välja tõmmata. Kui seda ei tea, siis lahti ei pruugigi saada.

Õnneks on tänapäeval google nimeline universaalne remondimanuaal paljudes asjades abiks, ilma selleta taoks neid haamriga vblla siiani...

Käändtelje sisemised korpused tuleb ilmselt uued tellida (kroom kahjustunud ja roostes) , sest eesmärgid on püstitatud selliselt, et käändteljed peaksid kindlasti tehase poolt ettenähtud koguse (vist oli 1 pint) õli sees pidama.

Esiteks selleks, et kui õli sees põsib, siis on üsna suur tõenäosus, et vesi püsib väljas ning loomulikult ka selleks, et lihtsa õlivahetusega saaks enamuse kondensveest lihtviisil lahti.

Kui käändtelg õlikindel ei ole ja on paksu määret täis löödud (nagu väga paljudel seda tüüpi sildadega autodel tehakse), siis sisseimmitsenud vesi sisse ka jääb ja rooste kerge tulema....

Samuti puksid, mida korra juba on järele aidatud:



...tuleb kindlasti vahetada.

Siia annab tänapäeval ka laagri panna, aga kuna eesmärk on originaal, siis tuleb puks.

Lahtivõtmise alguses ma ei olnud veel endale täielikult selgeks teinud seda Briti vanatehnika (s.h. ka Land Roveri) poolt väga ohtralt kasutatavat BSF (British Standard Fine) keermete süsteemi, sestap alul ka lihtsalt mõõtsin poldid/sammud üle ja panin tulemused kirja:


Tänaseks olen pisut rohkem kursis ja on selgunud, et kõikidele BSF süsteemi poltidele/mutritele polegi UNF/UNC süsteemis vastet; see oli ka üheks põhjuseks, miks inglased pärast II Maailmasõda Unified Thread Standardile üle läksid.

Sõjas juhtus tihti nii, et liitlaste liinil seisid kaks tanki - USA ja Briti omad - kõrvuti; mõlemil oli kasutatud tollkeermeid ja - polte; aga võtmeid jm tööriistu nad üksteisele laenata ei saanud...

Seevastu venelased võisid vabalt Tigeri pealt tööriistakasti pihta panna (või vastupidi) ja sellega oma T-34ja remontida, kuna mõlemad kasutasid millimeeter süsteemi.

See Land Rover, kuigi on tehtud palju aastaid pärast sõda, kasutab endiselt BSF - i väga paljudes kohtades: käigukast, vahekast, esisild ja steering relay (viimasele eestikeelset vastet polegi; pisut teise koha peal asetsevana nimetatakse seda ka pendelhoovaks).

Kere on kokku pandud kasutades tavalist tollkeeret; tagasild (USA Salisbury) aga hoopis mm poltidega...

Ühesõnaga, alul nõuab kolme keermesüsteemiga korraga töötamine pisut harjumist...:)

Et pärast põhjalikku puhastust ning galvaanikat kokku pannes mitte segamini ajada:

Lahtivõtmisele järgnes vigaste osade defekteerimine.

Tagadiffer, igikestev ja põllumajanduslik Salisbury, peale väikese võlli e. teo laagrite ja tihendi ning tagakaane tihendi muud kirja ei saanudki.

Seoses teo ja taldriku kerge omavahelise lõtkuga oletasin, et annab hiljem kokku pannes lihtsalt seibide ümbertõstmisega paika saada.

Esidiffer (Land Roveri enda tehtud, mitte, ameeriklaste Salisbury) seevastu, aga vajas täies tükis ülekande vahetust, kuna mõlemad, nii tigu kui taldrik olid rikutud.

Mehed, kes Series tüüpi Landroverite difreid rohkem näinud ja remontinud, väidavad, et tegelikult enamusel juhtudest on esidifri remondi puhul tigu ja taldrik vaja vahetada. Vastavalt, muidugi ka kõik laagrid ja simmerid.

Vedrud said vahetatud kaasaegsemate vastu - selliste, mis ainult otstest üksteise vastu hõõruvad ja seetõttu kogu vedrustus pisut mugavamaks muutus, umbes juba nagu oleks keerdvedrud all.



.