CLICK HERE FOR BLOGGER TEMPLATES AND MYSPACE LAYOUTS »

kolmapäev, 26. november 2008

3. Kere puhastamine vanast värvist

Kui kere viimseni lahti võetud, võis alata vanast värvist puhastamine.

Üldjoontes jaguneb autokere värvieemaldus kaheks suureks kategooriaks: mehaaniline ja keemiline.
Mehaaniline meetod seisneb tavaliselt mõne abrasiivmaterjali kasutamises, alates lihtsast liivapaberist kuni suruõhuga granaatidega pritsimiseni välja. (kivimit moodustavat mineraali ikka pean silmas - ameeriklaste mingi uusim leiutis...- kõik võivad ka ise sellest viimasest Hot Rod`ist lugeda: http://www.hotrod.com/howto/hdrp_0606_paint_stripping_basics_tips/index.html)


Kuna Eestis kuuldavasti isegi lihtsa soodapritsi teenust veel ei pakuta, siis otsustasin neid kahte meetodit kasutada kombineeritult. Ehk siis siledatelt pindadelt võtta värv maha keemilise meetodiga ning põhi, koopad jne viia tavalisse liivapritsi.

Ühtlasi taas lubasin endale, et kui kunagi aega saab, tegelen selle teemaga süvitsi; e. leian ruumid, ostan võimsa kompressori ja paar tonni söögisoodat ja rohkem polegi midagi vaja.


Nagu 40aastasele masinale kohane, tuli värv kerelt maha kiht-kihilt, vahepeal sekka ka kõvemaid pahtlikihte.
Mõned vahepildid värvikraapimisest - tagatiib tahab veel teha:




Katus hakkab juba looma:




Töö ise käib nagu ikka - värvieemaldi umbes pooleruutmeetriste laikudena peale, värv kaabitsaga maha ja nii umbes 95 korda, kuni kõik haljas.

Oma varasemate projektide juures ( neist eelviimane siin: http://forum.automoto.ee/showthread.php?tid=17930 )olen katsetanud kõikvõimalikke meil saadaolevaid värvieemaldeid ja ikkagi on selgunud, et kõige kangem (s.o. kõige paremini toimiv) on lõunanaabrite lätlaste KRĀSAS NOŅĒMĒJS. Hind ka soodsaim. (81.- eeki/liiter)



Kuna euroopa liidu inimestele selline aine on tervisele kahjulik (nagu ka kraanikausi puudumine väikepoodides, hõõglambid, rehvide parandamine nööriga, haisvad mittevesialuselised värvid jne, nimekiri on lõputu...), siis kardan, et varsti keelatakse sellise aine müük ära. Eitea, kas peaks igaks juhuks paar alusetäit tagavaraks ostma...



Õnneks Läti on lähedal. Ja nüüd “atļauts smēķēt”, nagu siit lõunapool öeldakse...:)











Lõppviimistlus tuleb niikuinii teha värvieemalduskettaga.

2. Auto osadeks võtmine

Algasid lammutustööd.


Kõik poldid, kruvid ja mutrid, mis kere küljest sai maha keeratud, said ka hoolikalt pakendatud ja sildistatud:



Kõik ikka selleks, et iga tehase poolt paigaldatud detail ja ka selle kinnitusvahend pärast, kokkupanekul, täpselt samale kohale tagasi satuks.

Raha ei tee küll inimest õnnelikuks, aga aitab elada ometigi...). Autost leitud mündid (vanim oli aastast 1965 - ilmselt ka USAs on sellised tänaseks juba käibelt kadunud) said samuti hoolikalt pakitud. Pärast hea tuhatoosi visata, nagu polekski vahepeal midagi juhtunud....:)















Üldiselt, sujus lammutamine ladusalt, kirja panin vaid mõned üksikud seigad, mis huvitavamad või mille juures ka ise alul toppama jäin (s.o. ei teadnud, kuidas õigesti toimida)






Märgates kohalikus Würth`i putiigis ameerikast pärit tööriistu, läks ka kohe kaubaks; nii tähistasin esimese usa masina tekkimist oma töökotta. Uksetüüblite kangi läks kohe ka klaasiliistude eemaldamisel vaja:






Kõik tulid vaevata ja elusalt maha.

Klaasitihendtihend ise oli 40a vana originaal ja see sai lihtsalt "nuga":











Teades, millist kurja vaeva tavaliselt salongiosade kokkusobitamisel peab nägema, siis seekord sildistasin ja märgistasin seekord kõik salongikronsad, et oma tööd kokkupanekul veidikenegi lihtsamaks teha:











Üldiselt tulid mutrid-poldid taaskord kõik lihtsalt lahti, nagu tollkeermega alati miskipärast on. Vblla on küsimus keermeharja nurga erinevuses mm-keermest, vblla milleski muus, aga praktika näitab, et tollkeere on hulka lollikindlam.

Inglased (Jaguar ntx.) kasutab küll rohkem tolli peenkeeret, ameeriklased (Ford) pigem jämekeeret, aga lahti tulevad vanal autol ühtmoodi ja hästi.


Siin ka üks huvitav näide n.ö. "fordoloogiast". See piskikupesa



(suunatulede lüliti oma) peaks mahtuma läbi 0.3mm2 suuruse augu...Netis tuhlates selgus, et uus suunatule lüliti müüakse ilma pesata, (antakse lihtsalt kaasa), ja kui juhtmed läbi topitud, torgatakse nad ükshaaval ka pistikusse...:). Egas midagi, tuli peene torukesega vastupidi toimida ja juhtmed pesast välja võtta. Töötas küll. Lüliti ise on heas korras ja vahetusse ei lähe. Kui kroomitud käepide välja arvata, mida ka eraldi müüakse....

Vaiba alt tuli välja selline "dokument":




Tänapäeva autosid koostavad enamuse robotid liini peal ning, kõigepealt, kinnitatakse kuhugi raami külge väike chip, kus on peal kõiksugu andmed tulevase auto varustustaseme, sisevärvi jne kohta.
Kere, sõites mööda liini järgmisse komplekteerimiskohta, loeb kõigepealt koosterobot (või turbaniga inimene kiibilugejaga) sealt vajalikud andmed ja siis kinnitab külge vastavad osad. Või jätab ntx. kondi lüliti paigaldamata ja paneb ainult plastkatte...Seetõttu ongi võimalik, et sama liini pealt sõidavad vaheldumisi maha ntx. Opel Omega 1.8 plank ja Cadilac Catera 3.0 kõik jutud. (sattusin kunagi ühes saksa depressiivses väikelinnas Bochumis seda täitsa juhuslikult pealt nägema; vblla oli see ka Rüsselheimis, täpselt ei mäleta)

Tulles nüüd Fordi juurde tagasi, tundub mulle, et see kolletanud paber oligi tollal see nö. chip, kus kõik selle auto varustus kenasti kirjas.
Andmed, igal juhul, klapivad. Ja sain teada, et esivedrul peaks miski roheline värviplärakas peal olema...:). Egas midagi, teeme pläraka...


Ilmselt peab see olema midagi taolist: