CLICK HERE FOR BLOGGER TEMPLATES AND MYSPACE LAYOUTS »

Neljapäev, 18. detsember 2008

X. Mark VII valmis



2007 sügisel korraldas Statoil konkursi, et leida Eestist oma kalendri jaoks huvitavaid autosid.
Saatsin pildid ning valitigi välja.

Lähemalt siin: http://nagi.ee/contest/9/

Mark VII-st tehti stuudios selliseid pilte:






Aga miskipärast modelliga pildid bensukabossidele ei meeldinud ning kalendrisse läksid hoopis need:




Esmaspäev, 15. detsember 2008

6. Kere kruntimine ja põhja/salongi seest värvimine.

Kuna eesmärgiks oli kere veel vana aasta sees maalri juurde viia, siis tulid nii keretööd, kui ka kere kruntimine ja salongi värvimine kiirelt lõpetada.
Jõuluaeg ju teatavasti enamus inimestel puhkuseaeg...

Kõigepealt veel varem kahe silma vahele jäänud keevitustööd, siis kere ja enamus siledaid pindu, kus ligi pääses, lamellkettaga üle, silikoonipesu ja võiski kruntima hakata.

Kruntimiseks kasutasin kaasaegset 2K epoksiidkrunti, millel kõik vajalikud korrosioonivastased ained juba sees, seega puudus ka vajadus eelneva happekruntimise järele, nagu vanasti sai tehtud.

Huvitav, enamus tiibade pikendusi (fender extension) olid mingist valatud materjalist (silumiin?) ...




...taga vasak nurk, oli aga klaasriidest ning vajas ka pisut vastavateemalist remonti e. klaaskiu ja epoga parandamist:

Eks seesma, esimese põlvkonna Mustang on vist vanematest autodest kõige rohkem varuosade poolest reprodutseeritav auto maailma üldse ning 40 aasta jooksul on ka sellele isendile kõikvõimalikke B osi külge pandud.
Muideks, kui Mustangi varuosade katalooge vaadata, siis osade saadavaus ja hinnad tänapäeval teevad sõna otseses mõttes ära ka Ladale, mida ometi omal ajal tehti pea veerand planeeti täis ja juppe toodetakse siiani...

Kuna see nurk allus aga remondile (liimime ja kleebime) üsna hästi ka kuju oli ka väga õige, siis ei olnud otsest vajadust teda välja vahetada.



Pärast krundi kuivamist lasin pleki liitekohtadesse Dinitrol 410, (mida kokku kulus pea kast, s.o. 12 tuubi) ning salongi ja põhja alla paar kihti DuPont`i veokavärvi, mis segatud tulevase välisvärviga samasse tooni...

Tulemusega jäin ise väga rahule:



...ja taas võis asuda teele, seekord siis juba (päris)maalri juurde, kelle ülesandeks jääb värvida kõik, mis näha jääb:



Maaler (Kalle Ugur, Pandlamäe OÜ) sai kere kätte 30. detsember 2008 ja lubas valmis saada jaan. lõpuks 2009...(huvitav, mida ta seal nii kaua, kuu aega, teeb...? :) )

Kalle juurde (kes, tegelikult asub 230km kaugusel) läksin taas sellepärast, et seda meest võib suht kinnisilmi usaldada (s.o. tähtajad ja kvaliteet peavad paika; olen temaga koostööd teinud juba üle 15e aasta) ja lähemalt, e.L-Eestist, nii head pakkumist ei leidnud.

Õnneks on Eesti piisavalt pisike ja jaapani diislipressiga, mille sabaots pisut ka ülemisel pildil näha, on ringi sõita suht rahakotile talutav.

Esmaspäev, 8. detsember 2008

5. Kere liivaprits

Lõpuks ometi võis hakata puhastamisega otsi kokku tõmbama ning ülejäänu juba liivapritsimeeste hoolde usaldada.
Kere kõik siledad välispinnad, uksed väljast, luugid ja katus on värvivabad:


Kuigi vanadel autodel on katuse sirgeksajamine pisut lihtsam, kui kaasaegsetel ja siledatel, on see ikkagi mõttetu lisaajakulu.
Tean omast käest, sest juhtus see mu eelmise projekti, Jaguar Mark VII-ga.

Pritsukontori otsinguil olin sattunud esimesena (sest see mu töötoale kõige lähemal - paarkümmend km-i) Põlva Tehnika nimelisse kontorisse, kus mehed igapäevaselt prügikaste jms rauakola taastavad...
Esitasin neile sissejuhatuseks hulka küsimusi, ja mis põhiline, ma ei saanud mitte ühtegi "ei" vastust...millega tavaliselt olen harjunud.
Sealhulgas, muideks, olin küsinud ka, et kas vajadusel krundivad pärast ära ka...
Tallinnas, Männikul, kus viimati olin samalaadset teenust käinud ostmas, kruntimist ei tehta. Aga küllap nad seal pealinnas kah tasapisi arenevad...ja vblla isegi kere enne kruntimist liivast põhjalikult puhastavad....

Põlva omadel toimub töö "toas", seega ei sõltu see ilmast või sademetest.
Muu hulgas sai pealikuga arutatud ka soodapritsimise asja ja mees andis lubaduse, et kui järgmise autoga tulen, siis ehk juba saavad ka sileda pleki pritsimisel aidata.
Siis jääks ära suur hunnik tüütut tööd käsitsikraapimise näol ja ka tulemus oleks ehk parem.

Siin on pritsuvana asjalik:



...ja siin veel asjalikum. Hoian pöialt, ,et kere pikali ei kukuks...



Ei kukkunud ja põhi sai sentimeeter haaval vanast mastiksist ja roostest kenasti puhtaks.

Valmis töö...



...kättesaamisel sain meeldiva üllatuse osaliseks, kuna mitte ükski plekk polnud kõveraks läinud...kuigi mehed tegid ära ka esi- ja tagapõlled jne, mis ei olnud enam tehase osad, vaid tunduvalt õhemast plekist mingil ajal aastaid tagasi vahetatud B-osad.



Liivaga puhastamisel on teatavasti ka omad miinused; suruõhuga kere puhtakspuhumine ning liiva mahaharjamine võib kesta vabalt päeva või rohkem....:


Õues läks ammu pimedaks, enne kui valmis sai. Õnneks ilmaga vedas: oli külm ja õhuniiskus madal nagu L-Eestis tavaline...



Tundub, et kere plekitööd said enne pritsi korralikult tehtud, välja koorusid vaid mõned üksikud kohad, mida ma

- kas ei olnud viitsinud enne teha, kuna tundusid nii lihtsad...:



...
- või ei teadnud, et on vaja teha:




Nüüd said siis ka sellised kohad tehtud, s.t koopaääred vajalikesse kohtadesse uued ehitatud jne.

Reede, 5. detsember 2008

4. Kere puhastus ka muust

Puhastuse (loe: väga aeganõudev ja töömahuks töö) alla käib ka muu vana autokeemia mahakraapimine kerelt.


Kogemus näitab, et mõnikord on keresilikoon koos soola, asfaldi, temperatuuri, vanuse jne komponentidega moodustanud osadesse kohtadesse niivõrd kivistunud aine, et ka liivaprits ei jõua teda maha käiata.

Seetõttu on mõistlik ikka ettenägevalt sellised kohad enne liivapritsi viimist lahti raiuda.

Pilt on esitiiva alusest osast, kus lanzeron kere külge kinnitub:





Samuti sai puhtaks kraabitud kõik võimalikud kohad nii seest:



...kui väljast.

Põhja puhtakskraapimise käigus sai ära tehtud ka suuremad pleksepatööd:



Kõik nähtavad augud said keevituse abil ära lapitud.

Peab tunnistama, et keevitamine pakkus kraaapimisele vahepeal lausa mõnusat vaheldust - kuigi ma kõige suurem plekitöö fänn ei ole, siis võrreldes selle eelnevaga võis lausa töö käigus puhata.

Vahepeal siin jälle pisut seda tüütut, aga vajalikku tööd, kus esitiiva sisepind saab mastiksist puhtaks:


Kõik, materjal, mis soojapuhuri ja pahtlilabidaga maha tuli, sai hoolikalt kokku korjatud ja ladustatud - ei ole siin midagi, et majandussurutise ajal priiskame; ikka kõik läheb hiljem vanasse kohta tagasi...:)

Veel mõned liimi - ja värvieemaldused enne liivapritsi:


kapoti keskelt, kus plekk on ühekordne, ei tohi ju pritsiga lasta ning tuli käsitsi puhtaks teha. Pagasiluugil samamoodi.

Auknaaukusesse oli jäänud veel pisut klaasiliimi, millest liivaterad ei pruugi jagu saada:











Kolmapäev, 26. november 2008

3. Kere puhastamine vanast värvist

Kui kere viimseni lahti võetud, võis alata vanast värvist puhastamine.

Üldjoontes jaguneb autokere värvieemaldus kaheks suureks kategooriaks: mehaaniline ja keemiline.
Mehaaniline meetod seisneb tavaliselt mõne abrasiivmaterjali kasutamises, alates lihtsast liivapaberist kuni suruõhuga granaatidega pritsimiseni välja. (kivimit moodustavat mineraali ikka pean silmas - ameeriklaste mingi uusim leiutis...- kõik võivad ka ise sellest viimasest Hot Rod`ist lugeda: http://www.hotrod.com/howto/hdrp_0606_paint_stripping_basics_tips/index.html)


Kuna Eestis kuuldavasti isegi lihtsa soodapritsi teenust veel ei pakuta, siis otsustasin neid kahte meetodit kasutada kombineeritult. Ehk siis siledatelt pindadelt võtta värv maha keemilise meetodiga ning põhi, koopad jne viia tavalisse liivapritsi.

Ühtlasi taas lubasin endale, et kui kunagi aega saab, tegelen selle teemaga süvitsi; e. leian ruumid, ostan võimsa kompressori ja paar tonni söögisoodat ja rohkem polegi midagi vaja.


Nagu 40aastasele masinale kohane, tuli värv kerelt maha kiht-kihilt, vahepeal sekka ka kõvemaid pahtlikihte.
Mõned vahepildid värvikraapimisest - tagatiib tahab veel teha:




Katus hakkab juba looma:




Töö ise käib nagu ikka - värvieemaldi umbes pooleruutmeetriste laikudena peale, värv kaabitsaga maha ja nii umbes 95 korda, kuni kõik haljas.

Oma varasemate projektide juures ( neist eelviimane siin: http://forum.automoto.ee/showthread.php?tid=17930 )olen katsetanud kõikvõimalikke meil saadaolevaid värvieemaldeid ja ikkagi on selgunud, et kõige kangem (s.o. kõige paremini toimiv) on lõunanaabrite lätlaste KRĀSAS NOŅĒMĒJS. Hind ka soodsaim. (81.- eeki/liiter)



Kuna euroopa liidu inimestele selline aine on tervisele kahjulik (nagu ka kraanikausi puudumine väikepoodides, hõõglambid, rehvide parandamine nööriga, haisvad mittevesialuselised värvid jne, nimekiri on lõputu...), siis kardan, et varsti keelatakse sellise aine müük ära. Eitea, kas peaks igaks juhuks paar alusetäit tagavaraks ostma...



Õnneks Läti on lähedal. Ja nüüd “atļauts smēķēt”, nagu siit lõunapool öeldakse...:)











Lõppviimistlus tuleb niikuinii teha värvieemalduskettaga.

2. Auto osadeks võtmine

Algasid lammutustööd.


Kõik poldid, kruvid ja mutrid, mis kere küljest sai maha keeratud, said ka hoolikalt pakendatud ja sildistatud:



Kõik ikka selleks, et iga tehase poolt paigaldatud detail ja ka selle kinnitusvahend pärast, kokkupanekul, täpselt samale kohale tagasi satuks.

Raha ei tee küll inimest õnnelikuks, aga aitab elada ometigi...). Autost leitud mündid (vanim oli aastast 1965 - ilmselt ka USAs on sellised tänaseks juba käibelt kadunud) said samuti hoolikalt pakitud. Pärast hea tuhatoosi visata, nagu polekski vahepeal midagi juhtunud....:)















Üldiselt, sujus lammutamine ladusalt, kirja panin vaid mõned üksikud seigad, mis huvitavamad või mille juures ka ise alul toppama jäin (s.o. ei teadnud, kuidas õigesti toimida)






Märgates kohalikus Würth`i putiigis ameerikast pärit tööriistu, läks ka kohe kaubaks; nii tähistasin esimese usa masina tekkimist oma töökotta. Uksetüüblite kangi läks kohe ka klaasiliistude eemaldamisel vaja:






Kõik tulid vaevata ja elusalt maha.

Klaasitihendtihend ise oli 40a vana originaal ja see sai lihtsalt "nuga":











Teades, millist kurja vaeva tavaliselt salongiosade kokkusobitamisel peab nägema, siis seekord sildistasin ja märgistasin seekord kõik salongikronsad, et oma tööd kokkupanekul veidikenegi lihtsamaks teha:











Üldiselt tulid mutrid-poldid taaskord kõik lihtsalt lahti, nagu tollkeermega alati miskipärast on. Vblla on küsimus keermeharja nurga erinevuses mm-keermest, vblla milleski muus, aga praktika näitab, et tollkeere on hulka lollikindlam.

Inglased (Jaguar ntx.) kasutab küll rohkem tolli peenkeeret, ameeriklased (Ford) pigem jämekeeret, aga lahti tulevad vanal autol ühtmoodi ja hästi.


Siin ka üks huvitav näide n.ö. "fordoloogiast". See piskikupesa



(suunatulede lüliti oma) peaks mahtuma läbi 0.3mm2 suuruse augu...Netis tuhlates selgus, et uus suunatule lüliti müüakse ilma pesata, (antakse lihtsalt kaasa), ja kui juhtmed läbi topitud, torgatakse nad ükshaaval ka pistikusse...:). Egas midagi, tuli peene torukesega vastupidi toimida ja juhtmed pesast välja võtta. Töötas küll. Lüliti ise on heas korras ja vahetusse ei lähe. Kui kroomitud käepide välja arvata, mida ka eraldi müüakse....

Vaiba alt tuli välja selline "dokument":




Tänapäeva autosid koostavad enamuse robotid liini peal ning, kõigepealt, kinnitatakse kuhugi raami külge väike chip, kus on peal kõiksugu andmed tulevase auto varustustaseme, sisevärvi jne kohta.
Kere, sõites mööda liini järgmisse komplekteerimiskohta, loeb kõigepealt koosterobot (või turbaniga inimene kiibilugejaga) sealt vajalikud andmed ja siis kinnitab külge vastavad osad. Või jätab ntx. kondi lüliti paigaldamata ja paneb ainult plastkatte...Seetõttu ongi võimalik, et sama liini pealt sõidavad vaheldumisi maha ntx. Opel Omega 1.8 plank ja Cadilac Catera 3.0 kõik jutud. (sattusin kunagi ühes saksa depressiivses väikelinnas Bochumis seda täitsa juhuslikult pealt nägema; vblla oli see ka Rüsselheimis, täpselt ei mäleta)

Tulles nüüd Fordi juurde tagasi, tundub mulle, et see kolletanud paber oligi tollal see nö. chip, kus kõik selle auto varustus kenasti kirjas.
Andmed, igal juhul, klapivad. Ja sain teada, et esivedrul peaks miski roheline värviplärakas peal olema...:). Egas midagi, teeme pläraka...


Ilmselt peab see olema midagi taolist:






Reede, 14. november 2008

1. Ford Mustang `69 sissejuhatus.

Autode taastamisega olen hobiks tegelenud juba üle 10 aasta; 2008a alguses leidsin, et julgen enda autode kõrval ka teistele oma abi sel alal pakkuda.
Nüüdseks on kunagisest vaba-aja nokitsemisest saamas põhitöö, raske ja vahel ka tüütugi see töö ju on, aga nii ta on ja mulle meeldib.
.
.



3. november 2008 jõudis minu töötuppa Ford Mustang Fastback, 1969.







Ei saa ka mainimata jätta, et Bruce`l, kes siiani rahulikult seina peal püsinud oli, pidi suurest üllatusest kitarr käest maha kukkuma, kui enda ees täies hiilguses oma lemmikautot nägi....:)


Auto on pärit Californiast ja oma vanuse kohta üsnagi heas korras, nagu enamus lõunapoolsematest osariikidest toodud ameerika või ka euroopa rauda ( - ka hästi säilinud jaguare; fiatte jne eurooplasi on sealt siiamaile tagasi jõudnud; endalgi üks selline garaazis...(http://www.carrating.org/car.php?6897)



Koos auto omanikuga seadsime taastamistööde eesmärgi, et tulemuseks peaks olema pea samaväärses korras masin, nii nagu ta 69ndal aastal liinilt maha veeres.

Seega, ette tuleb võtta nö. nut & bolt restoration...

Kere, iseenesest päris hästi säilinud, on USAs üsna hiljuti uuesti üle värvitud, aga töökvaliteediga ei saa kuidagi rahule jääda.

Üks näide: ülevärvitud ukseluku sulgurid:


Nii võib, aga ei ole ilus.

Veel üks näide kiirest ja odavast kere värvimisest :



Ligi 40a vanal autol peaks ikka sellised pisikesed keretihendid värvimise puhul ära vahetama.

Mootor on Fordi 351 small block, mis jäksab sõita täitsa piisavalt ning on täiesti töökorras - ilmselt on sellega ka varasem selle auto omanik(ud) põhjalikult tegelenud. Piisava kütusekulu eest hoolitseb 4 auguga Holley + Edelbrooki sisselase.







Mootori juures suurt tööd vast polegi - vahetada tuleks vaid nukkvõll, karburaatori rem. komplekt ning vähe paremini, kui praegu, panna käima esimene rihmamajandus.





Ärapõletatud kütuse juhivad minema 4-1 torukollektorid - need oleks ilmselt mõistlik mingi kaasaegse keraamilise kattega katta.

Käigukast, Fordi C4, toimetab rahuldavalt ja selle ülekäimiseks hetkel samuti vajadus puudub - käigud vahetatakse alla ja üles piisava kiirusega ja lekkeid/libisemisi pole.










Auto pidurdamise eest hoolitsevad vaakumvõimendi ning 4 võimsat trumlit, mis peatavad selle mitte väga väikese masina suht mängleva kergusega - ning mitte mingit vajadust pole hakata midagi vahetama (ketaste-supportite vastu), mida sellistel masinatel tihtilugu taastamise käigus tehakse.

Vaade tagapidurile:







Loomulikult, tahavad tegemist ka plekitööd, siin vaade põhjale ja läbi selle ka pisut põrandale...:







...ukse alumise serva auk suundus otsapidi salongi, see oli küll huvitav:




Roostet leidus veel koopa- ja ukseservades, põlledel, jne nagu ikka, aga eks pärast korralikku värvieemaldust ole täpsemalt näha.