CLICK HERE FOR BLOGGER TEMPLATES AND MYSPACE LAYOUTS »

Pühapäev, 28. märts 2010

4. Sillad

Sildade remont algas lahtivõtmisest:



Eelmisel pildil on näha omaaegse lisavarustusena müüdavat kääntelje kaitsenahka, mis, siiamaani on peaaegu terve. Nahk oli ainult kõvaks kuivanud, ilmselt selleprast, et keegi polnud neile juba pikka aega hooldust teinud...
Vaseliiniga, nagu manuaal ette näeb.

Fairey hub`id e. rummulukud käivad ära niimoodi:



...et nailonriba, mis otsapidi õliseibi külge kinnitud, tuleb terves pikkuses alu kaane seest välja tõmmata. Kui seda ei tea, siis lahti ei pruugigi saada.

Õnneks on tänapäeval google nimeline universaalne remondimanuaal paljudes asjades abiks, ilma selleta taoks neid haamriga vblla siiani...




Käändtelje sisemised korpused tuleb ilmselt uued tellida (kroom kahjustunud ja roostes) , sest eesmärgid on püstitatud selliselt, et käändteljed peaksid kindlasti tehase poolt ettenähtud koguse (vist oli 1 pint) õli sees pidama.
Esiteks selleks, et kui õli sees põsib, siis on üsna suur tõenäosus, et vesi püsib väljas ning loomulikult ka selleks, et lihtsa õlivahetusega saaks enamuse kondensveest lihtviisil lahti.

Kui käändtelg õlikindel ei ole ja on paksu määret täis löödud (nagu väga paljudel seda tüüpi sildadega autodel tehakse), siis sisseimmitsenud vesi sisse ka jääb ja rooste kerge tulema....

Samuti puksid, mida korra juba on järele aidatud:



...tuleb kindlasti vahetada.
Siia annab tänapäeval ka laagri panna, aga kuna eesmärk on originaal, siis tuleb puks.

Lahtivõtmise alguses ma ei olnud veel endale täielikult selgeks teinud seda Briti vanatehnika (s.h. ka Land Roveri) poolt väga ohtralt kasutatavat BSF (British Standard Fine) keermete süsteemi, sestap alul ka lihtsalt mõõtsin poldid/sammud üle ja panin tulemused kirja:


Tänaseks olen pisut rohkem kursis ja on selgunud, et kõikidele BSF süsteemi poltidele/mutritele polegi UNF/UNC süsteemis vastet; see oli ka üheks põhjuseks, miks inglased pärast II Maailmasõda Unified Thread Standardile üle läksid.
Sõjas juhtus tihti nii, et liitlaste liinil seisid kaks tanki - USA ja Briti omad - kõrvuti; mõlemil oli kasutatud tollkeermeid ja - polte; aga võtmeid jm tööriistu nad üksteisele laenata ei saanud...

Seevastu venelased võisid vabalt Tigeri pealt tööriistakasti pihta panna (või vastupidi) ja sellega oma T-34ja remontida, kuna mõlemad kasutasid millimeeter süsteemi.

See Land Rover, kuigi on tehtud palju aastaid pärast sõda, kasutab endiselt BSF - i väga paljudes kohtades: käigukast, vahekast, esisild ja steering relay (viimasele eestikeelset vastet polegi; pisut teise koha peal asetsevana nimetatakse seda ka pendelhoovaks).
Kere on kokku pandud kasutades tavalist tollkeeret; tagasild (USA Salisbury) aga hoopis mm poltidega...

Ühesõnaga, alul nõuab kolme keermesüsteemiga korraga töötamine pisut harjumist...:)

Et pärast põhjalikku puhastust ning galvaanikat kokku pannes mitte segamini ajada:



Lahtivõtmisele järgnes vigaste osade defekteerimine.

Tagadiffer, igikestev ja põllumajanduslik Salisbury, peale väikese võlli e. teo laagrite ja tihendi ning tagakaane tihendi muud kirja ei saanudki.
Seoses teo ja taldriku kerge omavahelise lõtkuga oletasin, et annab hiljem kokku pannes lihtsalt seibide ümbertõstmisega paika saada.

Esidiffer (Land Roveri enda tehtud, mitte, ameeriklaste Salisbury) seevastu, aga vajas täies tükis ülekande vahetust, kuna mõlemad, nii tigu kui taldrik olid rikutud.



Mehed, kes Series tüüpi Landroverite difreid rohkem näinud ja remontinud, väidavad, et tegelikult enamusel juhtudest on esidifri remondi puhul tigu ja taldrik vaja vahetada. Vastavalt, muidugi ka kõik laagrid ja simmerid.




















Vedrud said vahetatud kaasaegsemate vastu - selliste, mis ainult otstest üksteise vastu hõõruvad ja seetõttu kogu vedrustus pisut mugavamaks muutus, umbes juba nagu oleks keerdvedrud all.



.







Reede, 26. märts 2010

3. Raam

Demontaaž jätkub.


Iga polt ja mutter, mis küljest sai keeratud ja mis originaal tundus olevad, sai sai külge pildi ja sildi


Seekord kasutasin esimest korda sellist omaleiutatud digimeetodit poltide ja mutrite meelespidamiseks. Aega võtab pisut rohkem, aga see-eest on lollikindel; sildid ei kustu ära ja poldid saab kohe galvaanikasse minevate asjade kasti visata.
Sekka, muidugi, ka vana head minigrip kilekottide süsteemi...

Umbes pisut alla kuu kulus sinnamaani jõudmiseks, et raam eraldatud ning ka puhastatud:







Kuna juba liivapritsikohas oli pilt enam-vähem selge, siis ei viitsinud keegi teda sisse mässida ning väljas oli lörtsi ja lögane talvelõpu ilm; sellest ka see värske pindmine rooste...

Algasid raamiotsingud, kõigepealt siit kohapealt ning hiljem ka piiri tagant.

Kuna kohapeal korralikku ei leidunud (kõik olid samasugused), siis sai tellitud ta http://www.richardschassis.co.uk/ -st Inglismaalt.

Välja nägi täpselt selline nagu piltidel lubatud, lisaks kõik vajalikud keermed värskelt üle keermestatud ning augud õigesse mõõtu üle puuritud. (tsingikiht on ju paks)
Välja nägi selline:



Kuna tsingile värvimine on keerulisem, kui tavalisele rauale/terasele, siis sai konsulteeritud Tikkurila esindusega (soomlased ju samuti lumehanges elavad ja oma tsingitud liiklusmärke jne pidevalt värvivad).
Nendel oli pakkuda tsingi jaoks sobiv spetsiaalne krunt.
Värviks valisime samuti Tikkurila Temadur 50 2k poluretaanvärvi, mis tekitas raamile kena välisviimistluse.
Iseenesest teda värvida poleks üldse vaja olnudki, lihtsalt keegi ei tahtnud, et ta seal auto all nii silmipimestavalt läigiks.



Edasi sai juba vedrusid, sildu jms külge keerama hakata.

Reede, 5. märts 2010

2. Land Rover lahtivõtmine

Selle auto osadeks võtmisel jõudsin üsna kiiresti tõsiasjani, et roostes polte pole mõtetki proovida lahti keerata; hulka lihtsam on kinnine polt kohe ja veel rohkem kinni keerata.

Siis läheb ta pigem kohe katki ning jääb ära tundidepikkune tulega kuumutamine, leotamine, keeramine jne, kusjuures enne lõplikult küljest eemaldumist läheb polt ikkagi pooleks...:)

Katkikeeramise kasuks rääkis ka tõsiasi, et autot oli Eestis (küll ilmselt aastaid tagasi) kapitaalselt remonditud ning seetõttu kereosad peaaegu enam ei olnud kinnitatud originaalis kasutatavate tollkeermega poltidega.







See valge kojameeste nupp on ilmselt pärit mõne vene auto küljest:


Need järgmised tuuningud, aga, miskipärast arvan, on tehtud Soomes, kus see auto samuti pikka aega veetnud on...(ja kus ta omal ajal ka uuena müüdi...)









Viimaselt pildilt pidasin silmas sumbutisukalaadset toru, mis jooksis pea eest taha, s.o. pikkus umbes 2m.

Totaalselt kinnikasvanud steering relay lahtivõtmiseks kasutasin sellist...




...suht lollikindlat meetodit, ehk pressisin ta tavalise garaažitungiga välja. Umbes 3t kannatavate koormaköitega võis pressimise hetkel kitarri mängida...:)


Esmaspäev, 1. märts 2010

1. Land Rover Series III ülevaatus

Kui seda autot vaatama läksin, ei aimanud siis veel, et sellest saab mu siiani tehtud autodest kõige töömahukam ja ühtlasi ka kõige põhjalikum.
























Auto käivitus päris hästi (hoolimata miinuskraadisest külmast ning pärast aastast seismist); sidur töötas, käigukangiga mõningase aerutamise järel oli võimalik üles leida ka mõni käik (isegi tagurpidi) ning paar meetrit sai temaga (treilale ning maha) vaevaliselt ka sõita.

Nelivedu ning aeglusti olid samuti kuidagimoodi lülitatavad.

Piduritest töötas vähemalt üks, s.o. üks ratas hakkas pedaali tallates auto liikumist natuke rohkem takistama, kui ta muidu seda oleks teinud.


Elektrisüsteem, võis öelda, et puudus, kuigi kõik 4 kaitset olid jämedate traatidega üle mähitud.



Kõige murettekitavam selle auto juures tundus, aga raam, mis oli üsna mädanenud.


.