Siin mõned pildid, mis tehtud Männuku karjääris, kus sai käidud proovimas, kas maastur ikka liiva sees ka võimeline sõitma on.
Oli küll ja väga hästi.
Piltide autor: Kristian Saks.
Siin ka mõned fotod pärast numbrivahetust:
Ülemisel pildil on salongis näha VEEL üht käigukangi (lisaks neliveo-, aeglusti- ja käigukasti kangile), mis kuulub Fairey overdrive`le.
Overdrive annab neljakäigulisele kastile ühe käigu juurde ning maanteel pöörded lõppkiirusel pisut langevad.
Kõnealune Volga oli väljast endale juba uue värvkatte saanud ning nägi väga kena ja sile välja.
Eriti tähelepanuväärne oli selle auto juures ilus kroomitöö, mille alla omanik oli tõenäoliselt matnud pisikese varanduse.
Järgmise etapina omanik otsustaski, et kapitaalselt remondime mootori, värvime kapotialuse, tsingime kõik jubinad ja poldid, mis seal näha on, ning asendame vanad, sinise isoleeriga teibitud juhtmekimbud uute ja originaalsetega, nendega, mis tal originaalis kena punasest riidest suka sees käima peaks.
Osasid, mida värvist pidi puhastama, oli ikka päris palju.
Samuti neid asju, mis kenasti värvitud oleksid pidanud olema, aga enam ei olnud....
Mootori puhul otsustasime, et seekord ei hakka alumiiniumist asju alumiiniumvärviga üle värvima, et nad alumiiniumi moodi välja näeks...:))))
(nagu osad "uunikumi"mehed tõsimeeli ja tänapäevani soovitavad....), vaid puhastame ta lihtsalt klaasiga korralikult ära:
...ja siis otsustame, mis edasi saab.
Klaaskuulipuhastust said ka ülejäänud alu osad mootori juures, samuti malmist väljalaskekollektor, mis pärast õlitamist muutus selliseks nagu oleks ta eile oma muldvalust (või, kusiganes neid tehti) välja kukkunud.
Plokikaanega ei teinud peale klappide solveldamise ning kerge lihvimise midagi, omanik oli selle kusagilt kapsalehe alt täiesti uue leidnud.
Paras peavalu, mäletan, oli Volga trosside taastamisega.
Trossid ise olid terasest ja vajasid uut galvaanilist katet, aga otstesse oli neile pea kõigile mingi alumiiniumist osa pressitud, mida happavanni ju panna ei kannata.
Need otsad tuli ükshaaval kõik maha/lahti koukida ning pärast hoolikalt tagasi koostada.
Lõppkokkuvõttes asi ikkagi õnnestus ja trossid said kõik uueväärilise välimuse.
Kuna kapotialune juhtmestik jookseb armatuuri alla välja ja kinnitub otse kelladele jne, siis и за того sain maha võtta ja üle värvida ka armatuuri.
(restaureerimise käigus lõhkusin ära ka ühe kellade klaasi, see sai kohaliku klaasisepa juures uus lõigatud)
Galvaanikasse kogunes lõppkokkuvõttes lausa kaks kastitäit osasid:
PLUSS esiradika ribikatik, mis ühessegi kasti ei mahtunud.
......
Siin hakkab juba midagi looma, aku on veel mingi suvaline ning akujuhtmed ka veel vanad:
Mootor sai uued kolvid koos uute hülssidega, uued saaled, nukaratta, tihendid muidugi ning uue plokikaane.
Lisaks kosmeetika.
Siin üks väike nipp volgameestele, kes veel ei tea...
...et VAG Grupi klapisääretihendid sobivad 21-le suurepäraselt. Pehmed, elastsed ning mootor enam väga õli ei tahagi.
Mootoriga, aga, juhtus pärast esimest käivitust ka selline lugu:
...et kolises ta kohutaval kombel.
Kuna plokikaan tuli nagunii uuesti maha võtta - veelekkeid ei saanud pidama (ega see ei loe, et pea on lihvitud ning kaanetihend mitme uue seast parim valitud ja pingutusmomendidki õiged - see on ju Volga! :) ja tuli paari kohta plokikaane liimi vahele panna, siis sai kaan maha võetud.
Selgus ka selle laksumise põhjustaja:
...ehk siis pisike plekitükk, mis hüples üles alla kolmanda kolvi peal.
Õnneks kaanele, klappidele ka kolvile ta veel mingit häda polnud jõudnud teha.
Selgitasime ka välja, kust ta sinna sai.
Õhufiltri seest avanes järgmine vaatepilt:
Loomulikult murdsin küljest ära ka kõik ülejäänud need libled, et keegi taas plehku ei saaks panna.
Hämmastav on see, et ta muid asju vigastamata jõudis läbi karbussi, sisselaske ning klapi reisida.
Aga seekord siis selline õnnelik lõpp.
Kuna kere koosneb sajast erinevast tükist, mis kõik sai eraldi värvitud, siis kokkupanek sellise auto puhul oli suhteliselt mahukas ning aegavõttev.
Kuna raam oli vahetunud, siis kõik detailid asetsesid pisut teise koha peal ning nende omavaheline kokkuajamine tuli kõik uuesti nullist teha.
Paak lekkis umbes seitsmest kohast:
Pärast aukude ülejootmist ka uus värv:
Kuna olime lugenud hirmulugusid, et Series`iga maanteel sõites pole võimalik kaasreisijatega normaalselt, ilma karjumata vestelda, siis pisut sai tegeletud ka mürasummutamisega. Kuna tagaosa on kõige suurem tükk autol ning eeldatavasti ka sõidu ajal kumiseb ning kuna näha ei tohtinud midagi jääda, siis lasime tagaosa põhja alla rootslaste vastleiutatud veebaasil vedela mürasummutusaine.
Pärast selle kuivamist lasin peale veel ka ühe kihi pritshermeetikut, mis ühtlasi töötab ka kivikaitsena:
Vedela mürasummutusaine nimi oli Noxudol ning tootja reklaamib seda ise youtubes nii:
Siin sai korraks proovitud ka neljapunkti turvavöödega Recaro sportistmeid:
...aga kuna istuja kaaluklass neil istmetel oli vaid 9 - 36kg, siis kasutusse läksid siiski originaalistmed.
Inglismaalt B-osana tellitud taga - ja suunatuled vajasid kõik pisut ümbertegemist:
(nii sõlmitud juhtmetega nad olidki, uskumatu tegelikult)
Auto omanik leidis ebayst ka autole originaalse Fairey Capstan vintsi, mis töötas väntvõlli otsaratta väljavõttelt (vahel pisike käigukast) ning vintsimiseks vajab üht meest veel lisaks, kes ümberkeritud köit kogu aeg pinges hoiab.
Aga selle eest on väga ajastutruu.
Paigalduseks tuli raamile auke juurde puurida ning popmutrid paigaldada:
Siin on näha ka püüet salongi pisut vaiksemaks saada:
