CLICK HERE FOR BLOGGER TEMPLATES AND MYSPACE LAYOUTS »

laupäev, 17. jaanuar 2009

8. Tehnika taastamine

Kuna kere on umbes kuuks ajaks ära, on vahepeal hea tegeleda kõikvõimalike muude asjadega, mis kere küljest ära sai võetud ja varsti tuleb nad ju pisut uuendatud kujul tagasi panna.


1. Jagaja.

Poleks uskunud, et üks pisike jagaja nii keeruliselt lahti käib - tunni ajaga ma küll hakkama ei saanud. (nagu alul peale vaadates tundus...)







Pildilt on näha, et tegelikult on teda veidi tuunitud kah - tehases vast vaakumklapi kinnituseks puukruvisid ei kasutata ning kruvisid puruks ei keerata.

Vanad head (aga töötavad) võtted: keevitusega punn külge kasvatada,



siis mutter peale keevitada ja lahti keerata:




Ülejäänud osad eemaldusid juba tavalisi tõmmitsaid ja töömeetodeid kasutades:





- jagaja korpus läheb sinna kasti, kuhu on peale kirjutatud Klaaskuuli puhastusse minevad asjad, (ja ilmselt temaga ei teegi rohkem midagi)

- vaakum ilmselt samuti (enne tuleb kõik augud kinni toppida; kuuma liimiga vms), - see tuleb hiljem, aga üle värvida, sest pool temast on ju plekist pressitud, mis pärast puhastust kipub kohe roostetama. Vaatab hiljem, vblla värvib üle ka ainult selle plekkosa.

-võllid-hammasrattad-kaalud- jne peseb vanast ja kuivetunud määrdest lihtsalt puhtaks ja paneb kokkupanekuni ootele.

- sisu plaadi koos kontakti, juhtme jms-ga vahetab välja uue vastu, mis juba lauasahtlis ootel on.

- jagaja kaant kinnihoidvad terasklambrid koos oma kinnitusneetidega rändavad, aga, karpi, kuhu kogun musta tsinki minevaid asju.

- jagajat ennast ploki küljes kinnihoidev polt koos kaarekujulise kronsaga, aga läheb valgesse tsinki, nii nagu nad ka originaalis on olnud.

Puudu on veel tänase seisuga korpuse O-rõngas, mis läks äravõtmisel kildudeks. Kaan ja rootor on korralikud ja vahetusse ei lähe.



Siin korpus klaaskuulist tagasi (taas aitas hädast välja vana sõber Urmas Esprestost (http://www.estpresto.ee/) ja ka kõik ülejäänud jagajasse sisseminevad asjad reas.
Nagu näha, on koosseis vahepeal pisut muutnud:






Kontakti asemel hakkab sädet juhtima Crane Cams`i elektronsüüte plokk, mis täielikult mahub jagajasse ära, seega väliselt ei muutu kapoti all midagi.

Jagaja kokku panduna:





Vaakumregulaator on lihtsalt puhastatud ning tavalise kroomvärviga üle lastud, lõppude lõpuks on tegemist ju ikkagi hooldusosaga...(mida aeg-ajalt niikuinii vahetatakse...)






2. Salongiventilaatori...


...korpus või, õigemini, enamus sellest...




on 69 Stangil plastmassist, s.t. ka roostekindel. Põhiprobleemiks kujunes seega ventikamootori vilistamise (mis on nii tavaline alates 7a vanustest autodest) likvideerimine, salongiradika läbipesu (proovisõidul auto ei tahtnud seest väga soojaks minna) ja klapisüsteemide üldine hooldusremont.
Pilt pärast lahtivõtmist:










Ei saanudki aru, kas see jama oli mingite näriliste poolt kokku tassitud või mingil muul moel sinna kokku kogunenud.

Mootor ise


...tegelikult lahti ei ole mõeldud käima, sestap ka juhtub tihti nii:


(kui kangekaelselt ikkagi tahad sinna sisse vaadata)
Alul tundub üsna uskumatu, et see hunnik kunagi veel perfektselt tööle hakkab...
Harjad lühikeseks kulunud, harjahoidiku plaat tükkideks, puksid läbi, kollektor kulunud, kogu asi korralikult roostes, mähise traadid katki, pooled asjad kadunud nagu tavaliselt jne...:) . Ega siis rohkem midagi:







  1. Mootori korpus vanast värvist puhtaks; uus krunt + värv peale.



  2. Harjad vahetada



  3. Harjahoidiku plaat remontida



  4. Kollektor treiali juurde ja üle lasta treida (kui veel on mida treida; siin oli)



  5. Rootor puhastada, uuesti lakkida.



  6. Puksid vahetada.



  7. Toitejuhe + läbiviik tundus heas korras olevat, seega ainult värvist puhastada



  8. Korpuse poldid/mutrid galvaniseerida + mustaks värvida.



  9. Kõik uuesti kokku panna.




Kõik see tundub üsna palju olevat (võrreldes uue mootori ostuga), aga kuna see töö mulle meeldib ja enamuse vanade automarkide puhul ikkagi uut mootorit saada ei ole, seega tuleb seda niikuinii teha.



Et mootor uuesti ahju külge panna, tuli uus teha ka kere ja ahju vaheline tihend:





...mille tegemiseks leidsin kapist ka sobiva tööriista; nimelt suure augupuuuri, mida mingi aeg tagasi olin kasutanud õhksoojuspumba paigaldusel...:) Sellega sai päris ilusasti lõigatud tihendi sisemine auk. Väilimine äär kannatas ka kääridega lõigata. Materjalina kasutasin tavalist Würth`i 12mm-st heliisolatsioonimatti. Mootor koostatuna:









Järgmisena tegelesin ahju korpusega. Siin selgus üks viga, nimelt olin korpuses sisalduva plekist osa unustanud galvaanikasse saata ja välja nägi ta suht jube:









Kui pea ei kanna, kannavad jalad; hädast aitas välja tavalise liivapaberiga puhastus; rooste (mida kindlasti veel ka alles jäi) kapseldamine roostemuunduriga (midagi POR15 sarnast) + värvimine. Uued tuli kleepida ka õhukesed poroloonikihid klappidele + tihenduseks. Siin klapimehhanism juba ahju sisse paigaldatuna + vastavate ainetega hoolikalt läbipestud soojaradikas:










Ahju teine pool läks peale tavalise mootorisilikooni + tehaseklambritega:








Korpuse üks välisosa, mis oli plekist ja katmata, jätsin puutumata; midagi peab ikka Fordi originaali kah jääma.






3. Kojameeste mootor + hoovastik.




Kojameeste mootori töös ma katsesõidu käigus mingeid muid vigu peale jõuetuse ei olnud märganud, (vblla lõpulüliti kah sekkus liiga vara), seega aitab lihtsalt vast lahtivõtmisest, pukside uuesti määrimisest ning kokkupanekust. Samuti peaks midagi ette võtma hoovastiku mootoripoolse puksiga, mis on omadega suht läbi. Siin kogu kupatus kenasti eelmiste automaalrite poolt punaseks värvituna:








Vaatasin ka paari varuosakataloogi ja selgus, et miskipärast kojameeste süsteemile varuosi ei pakuta, isegi tervet komplekti mitte. Suht levinud on ju arvamus, et klassikalistele Stangidele on pea 100% varuosad saadaval....Tegelikult, kui niimoodi lähemalt hakkad uurima, siis selgub, et ikka ei ole mitte, kojameeste asjadest on uued paagid, pihustid, voolikud ja ongi kõik. Kuigi, jah, terve autokere võid tõepoolest samuti uue osta, kui vana täiesti mäda on.


Töö käik, nagu ikka, kõigepealt vana värv maha:





Kuna mootor ja viimase juhe vahetusse ei lähe, siis puhastasin ka juhtme vanast värvist. Siis algosadeks võtt ning galvaanikasse minevad asjad eraldi sorteerida:



















neljapäev, 18. detsember 2008

X. Mark VII valmis



2007 sügisel korraldas Statoil konkursi, et leida Eestist oma kalendri jaoks huvitavaid autosid.
Saatsin pildid ning valitigi välja.

Lähemalt siin: http://nagi.ee/contest/9/

Mark VII-st tehti stuudios selliseid pilte:






Aga miskipärast modelliga pildid bensukabossidele ei meeldinud ning kalendrisse läksid hoopis need:




esmaspäev, 15. detsember 2008

6. Kere kruntimine ja põhja/salongi seest värvimine.

Kuna eesmärgiks oli kere veel vana aasta sees maalri juurde viia, siis tulid nii keretööd, kui ka kere kruntimine ja salongi värvimine kiirelt lõpetada.
Jõuluaeg ju teatavasti enamus inimestel puhkuseaeg...

Kõigepealt veel varem kahe silma vahele jäänud keevitustööd, siis kere ja enamus siledaid pindu, kus ligi pääses, lamellkettaga üle, silikoonipesu ja võiski kruntima hakata.

Kruntimiseks kasutasin kaasaegset 2K epoksiidkrunti, millel kõik vajalikud korrosioonivastased ained juba sees, seega puudus ka vajadus eelneva happekruntimise järele, nagu vanasti sai tehtud.

Huvitav, enamus tiibade pikendusi (fender extension) olid mingist valatud materjalist (silumiin?) ...




...taga vasak nurk, oli aga klaasriidest ning vajas ka pisut vastavateemalist remonti e. klaaskiu ja epoga parandamist:

Eks seesma, esimese põlvkonna Mustang on vist vanematest autodest kõige rohkem varuosade poolest reprodutseeritav auto maailma üldse ning 40 aasta jooksul on ka sellele isendile kõikvõimalikke B osi külge pandud.
Muideks, kui Mustangi varuosade katalooge vaadata, siis osade saadavaus ja hinnad tänapäeval teevad sõna otseses mõttes ära ka Ladale, mida ometi omal ajal tehti pea veerand planeeti täis ja juppe toodetakse siiani...

Kuna see nurk allus aga remondile (liimime ja kleebime) üsna hästi ka kuju oli ka väga õige, siis ei olnud otsest vajadust teda välja vahetada.



Pärast krundi kuivamist lasin pleki liitekohtadesse Dinitrol 410, (mida kokku kulus pea kast, s.o. 12 tuubi) ning salongi ja põhja alla paar kihti DuPont`i veokavärvi, mis segatud tulevase välisvärviga samasse tooni...

Tulemusega jäin ise väga rahule:



...ja taas võis asuda teele, seekord siis juba (päris)maalri juurde, kelle ülesandeks jääb värvida kõik, mis näha jääb:



Maaler (Kalle Ugur, Pandlamäe OÜ) sai kere kätte 30. detsember 2008 ja lubas valmis saada jaan. lõpuks 2009...(huvitav, mida ta seal nii kaua, kuu aega, teeb...? :) )

Kalle juurde (kes, tegelikult asub 230km kaugusel) läksin taas sellepärast, et seda meest võib suht kinnisilmi usaldada (s.o. tähtajad ja kvaliteet peavad paika; olen temaga koostööd teinud juba üle 15e aasta) ja lähemalt, e.L-Eestist, nii head pakkumist ei leidnud.

Õnneks on Eesti piisavalt pisike ja jaapani diislipressiga, mille sabaots pisut ka ülemisel pildil näha, on ringi sõita suht rahakotile talutav.

esmaspäev, 8. detsember 2008

5. Kere liivaprits

Lõpuks ometi võis hakata puhastamisega otsi kokku tõmbama ning ülejäänu juba liivapritsimeeste hoolde usaldada.
Kere kõik siledad välispinnad, uksed väljast, luugid ja katus on värvivabad:


Kuigi vanadel autodel on katuse sirgeksajamine pisut lihtsam, kui kaasaegsetel ja siledatel, on see ikkagi mõttetu lisaajakulu.
Tean omast käest, sest juhtus see mu eelmise projekti, Jaguar Mark VII-ga.

Pritsukontori otsinguil olin sattunud esimesena (sest see mu töötoale kõige lähemal - paarkümmend km-i) Põlva Tehnika nimelisse kontorisse, kus mehed igapäevaselt prügikaste jms rauakola taastavad...
Esitasin neile sissejuhatuseks hulka küsimusi, ja mis põhiline, ma ei saanud mitte ühtegi "ei" vastust...millega tavaliselt olen harjunud.
Sealhulgas, muideks, olin küsinud ka, et kas vajadusel krundivad pärast ära ka...
Tallinnas, Männikul, kus viimati olin samalaadset teenust käinud ostmas, kruntimist ei tehta. Aga küllap nad seal pealinnas kah tasapisi arenevad...ja vblla isegi kere enne kruntimist liivast põhjalikult puhastavad....

Põlva omadel toimub töö "toas", seega ei sõltu see ilmast või sademetest.
Muu hulgas sai pealikuga arutatud ka soodapritsimise asja ja mees andis lubaduse, et kui järgmise autoga tulen, siis ehk juba saavad ka sileda pleki pritsimisel aidata.
Siis jääks ära suur hunnik tüütut tööd käsitsikraapimise näol ja ka tulemus oleks ehk parem.

Siin on pritsuvana asjalik:



...ja siin veel asjalikum. Hoian pöialt, ,et kere pikali ei kukuks...



Ei kukkunud ja põhi sai sentimeeter haaval vanast mastiksist ja roostest kenasti puhtaks.

Valmis töö...



...kättesaamisel sain meeldiva üllatuse osaliseks, kuna mitte ükski plekk polnud kõveraks läinud...kuigi mehed tegid ära ka esi- ja tagapõlled jne, mis ei olnud enam tehase osad, vaid tunduvalt õhemast plekist mingil ajal aastaid tagasi vahetatud B-osad.



Liivaga puhastamisel on teatavasti ka omad miinused; suruõhuga kere puhtakspuhumine ning liiva mahaharjamine võib kesta vabalt päeva või rohkem....:


Õues läks ammu pimedaks, enne kui valmis sai. Õnneks ilmaga vedas: oli külm ja õhuniiskus madal nagu L-Eestis tavaline...



Tundub, et kere plekitööd said enne pritsi korralikult tehtud, välja koorusid vaid mõned üksikud kohad, mida ma

- kas ei olnud viitsinud enne teha, kuna tundusid nii lihtsad...:



...
- või ei teadnud, et on vaja teha:




Nüüd said siis ka sellised kohad tehtud, s.t koopaääred vajalikesse kohtadesse uued ehitatud jne.