10. Karburaator

Kuna peal olev neljalõõriline Holley







oli dateeritud aastast 1997, siis suurt remonti sellega ette ei võtnud.
Vahetatud said vaid tihendikomplekt ning juba eemalt silmatorkavalt erinevad nõelklapid:





Selle parempoolse kohta väidab Holley manuaal, et seda ei tohiks tegelikult üldse kasutada (kuna tegemist on odava reproduktsiooniga, millel tunduvalt väiksem läbilaskevõime). Mõlemad said välja vahetatud uute Holley originaalide vastu + kõik tihendid ja membraanid:

Peenreguleerimine (ujukite tasemed + tühikäik jne) jääb juba pärastiseks; siis kui mootor peal ja töötab...

Tihtilugu kurdetakse, et ameerika autod võtavad palju bensiini. Ja et mida vanem auto, seda rohkem võtab. Üldjuhul olen täitsa nõus selle jutuga:

Mida aeg edasi (ja vanema autoga tegu), seda rohkem tekib neid auke sinna kütusetorustikku...:) Juhul, muidugi, kui selle torustikuga midagi ette ei võta. See siin sai lihtviisil lühemaks lõigatud ning ülejäänu uuesti galvaniseeritud, et vähemalt mõnikümmend aastat uuesti roostetamise poole pealt rahu saaks...Pealegi, edaspidi on meil nüüd tegemist ökoautoga.

Siin pildi peal näeb seesama toru juba parem välja:

9. Tehnika taastamine jätkub

Kui kere olin maalri juurest kätte saanud, sai tegeleda ka nende osadega, mis olid enne kere külge jäänud - sillad. Samuti vajasid töölemist need kere kohad, kuhu sillad kinnitusid ning seetõttu siiani puutumata olid. Nurgatagustesse muuga ei pääsenudki, kui sellise pisikese traatharjaga; õnneks oli puhastatav pindala üsna väike:



1.Esisild.

Sellega on tavaliselt lihtne: kõik algosadeks võtta; suured rauatükid (õõtsad/vedrud jne) liivapritsi; poldid-mutrid galvaanikasse; pärast õõtsad kruntida/värvida ja kõik uute pukside ja šarniiridega kokku panna.Töö käigus tekkivad probleemid lahendada. Nii ka seekord.

Siin käib silla osandamine:

Šarniirid said välja puuritud; puksid/laagrid eemaldatud ja selgus ka üks probleem:

...selgus, et aastaarvu järgi tellitud (1969-le) alumine šarniir ei sobi õõtsaga, ilmselt kas olemasolev õõts ei ole õige (on ntx. 65-68a oma) vms. Järelikult: siva läksid tellimusse ka uued alumised õõtsad.

Siin alumise õõtsa tugivardad nagu nad alt võttes olid:


...ja siin galvaanikute juurest (seekord külastasin taas http://www.vg.ee/) läbikäinuna:

Varrastel on kasutatud musta passiveeringut; mutritel aga valget. Niimoodi sellepärast, et pisikesi osi, mida oleks vaja olnud mustaks teha, ei saanud kahjuks trumlitäit kokku ja tehti valgeks .

Suuri asju, aga, olid nad nõus suvalistes kogustes mustaks tsinkima - mustaks läksid veel pidurite tagumised plekid x4 (need, mille küljes silinder ja klotsid on); kojameeste vardad, jm osad; mootori patjade kronsad; kapotivedrud + lukk; t.stange kronsad; jpm silla- ja muud osad. Siin üks viiest kastitäiest pärast galvaanikat:

2. Tagasild.

Nagu esisillalgi, on siingi peaaegu sama metoodika: kõik puhtaks; siis vastavalt uue värvi alla või galvaanikasse ja kokku tagasi. Keerukust lisab, muidugi tagadiffer, mille vajadusel remontimine (tagasild "ulub" a`la vana Ikarus 250; mõni laager lihtsalt uriseb vms) nõuab eriteadmisi ja -oskusi.

Ja isegi, kui sellise "põllumajandusliku" tagadifri nagu selle Stangi puhul ei karju midagi, siis simmerid, tihendid, kindlasti väikese võlli vahepuks on ikkagi must vahetada ...(as they say...)

Õnneks antud juhul erioskusi kapist välja võtma ei pidanud, kõik oli korras, saaled ilusad, hambumine hea; ainult väikese võlli distantspuksi lapikukskeeramise momendi peab kusagilt manuaalist üles otsima (see väärtuson ju margiti pisut ikkagi erinev)

Tagadifrit ma lahti ei võtnudki (et reguleeringuid mitte muuta), vaid panin ta koos korpusega lihtsalt "kasti" ja lasin kodusel meetodil soodaga üle:

...ning pärasr kruntisin/värvisin.

Samamoodi käitusin ka väikese võlli korpusega, siin said eelpoolmainitud distantspuks ja simmer siiski vahetatud:

Kardaani kinnitusklambrid + mutrid on eelnevalt uuesti galvaniseeritud, distantsseib jäi vana (samuti, et midagi ei muutuks + uus suur O rõngas)

Siin tagasilla tala paigaldatuna, tuulutus + U klambrid + vastused + mutrid on samuti uuendatud:

Pildil on ühtlasi näha ka põhja lõppviimistlus - pritsitav Dinitrol 750, mida kogu alusvankrile kulus umbes kaks kasti (s.o.24 tuubi). Ise nad (tootja) lubavad kolmekordset kivikaitse effekti, lisaks, muidugi, mürasummutus, mis samuti täiesti töötab.

Auto omanik oli vahepeal poes käinud ja lisaks kõigele muule ka uue amordi- ja vedruringi tasku pistnud; siin näha tagumist värsket GRAB-A-TRACK`ki (umbes tollijagu originaalist madalam) juba sillatala külge kinnitatuna ja valmis Eesti odaval asfaldil paar kihti varsti maha koorima:

Vastu maakera aitavad rattaid kinni hoida KYBi valged Gas-a-Just`id. Lisaks tuleb siia veel kaasaegne tagastabikas, mida selle aasta Stangil tagasillal originaalis muidu ette nähtud polegi...

.

7. Kere värvimine

Vahepeal sai ka maalri juures luurel käidud.
Tööd olid jõudsalt edasi visanud ja mees lubas isegi pisut varem, kui kuu lõpus, auto kätte anda....
Kuna ka värvitöödest on viimasel ajal päris palju häid ülevaateid eesti keeles kirjutatud, siis täpsemat tööde kirjeldust ma siinkohal ei anna.


Vaid pildid vaheetappidest:











Järgi läksin talle 27ndal jaanuaril, seega kulus värvitöödeks peaaegu 17 tööpäeva. Mis polegi nii pikk aeg...








Selline sis sai.

8. Tehnika taastamine

Kuna kere on umbes kuuks ajaks ära, on vahepeal hea tegeleda kõikvõimalike muude asjadega, mis kere küljest ära sai võetud ja varsti tuleb nad ju pisut uuendatud kujul tagasi panna.


1. Jagaja.

Poleks uskunud, et üks pisike jagaja nii keeruliselt lahti käib - tunni ajaga ma küll hakkama ei saanud. (nagu alul peale vaadates tundus...)

Pildilt on näha, et tegelikult on teda veidi tuunitud kah - tehases vast vaakumklapi kinnituseks puukruvisid ei kasutata ning kruvisid puruks ei keerata.

Vanad head (aga töötavad) võtted: keevitusega punn külge kasvatada,



siis mutter peale keevitada ja lahti keerata:




Ülejäänud osad eemaldusid juba tavalisi tõmmitsaid ja töömeetodeid kasutades:





- jagaja korpus läheb sinna kasti, kuhu on peale kirjutatud Klaaskuuli puhastusse minevad asjad, (ja ilmselt temaga ei teegi rohkem midagi)

- vaakum ilmselt samuti (enne tuleb kõik augud kinni toppida; kuuma liimiga vms), - see tuleb hiljem, aga üle värvida, sest pool temast on ju plekist pressitud, mis pärast puhastust kipub kohe roostetama. Vaatab hiljem, vblla värvib üle ka ainult selle plekkosa.

-võllid-hammasrattad-kaalud- jne peseb vanast ja kuivetunud määrdest lihtsalt puhtaks ja paneb kokkupanekuni ootele.

- sisu plaadi koos kontakti, juhtme jms-ga vahetab välja uue vastu, mis juba lauasahtlis ootel on.

- jagaja kaant kinnihoidvad terasklambrid koos oma kinnitusneetidega rändavad, aga, karpi, kuhu kogun musta tsinki minevaid asju.

- jagajat ennast ploki küljes kinnihoidev polt koos kaarekujulise kronsaga, aga läheb valgesse tsinki, nii nagu nad ka originaalis on olnud.

Puudu on veel tänase seisuga korpuse O-rõngas, mis läks äravõtmisel kildudeks. Kaan ja rootor on korralikud ja vahetusse ei lähe.

Siin korpus klaaskuulist tagasi (taas aitas hädast välja vana sõber Urmas Esprestost (http://www.estpresto.ee/) ja ka kõik ülejäänud jagajasse sisseminevad asjad reas.
Nagu näha, on koosseis vahepeal pisut muutnud:

Kontakti asemel hakkab sädet juhtima Crane Cams`i elektronsüüte plokk, mis täielikult mahub jagajasse ära, seega väliselt ei muutu kapoti all midagi.

Jagaja kokku panduna:





Vaakumregulaator on lihtsalt puhastatud ning tavalise kroomvärviga üle lastud, lõppude lõpuks on tegemist ju ikkagi hooldusosaga...(mida aeg-ajalt niikuinii vahetatakse...)

2. Salongiventilaatori...


...korpus või, õigemini, enamus sellest...




on 69 Stangil plastmassist, s.t. ka roostekindel. Põhiprobleemiks kujunes seega ventikamootori vilistamise (mis on nii tavaline alates 7a vanustest autodest) likvideerimine, salongiradika läbipesu (proovisõidul auto ei tahtnud seest väga soojaks minna) ja klapisüsteemide üldine hooldusremont.
Pilt pärast lahtivõtmist:

Ei saanudki aru, kas see jama oli mingite näriliste poolt kokku tassitud või mingil muul moel sinna kokku kogunenud.

Mootor ise


...tegelikult lahti ei ole mõeldud käima, sestap ka juhtub tihti nii:


(kui kangekaelselt ikkagi tahad sinna sisse vaadata)
Alul tundub üsna uskumatu, et see hunnik kunagi veel perfektselt tööle hakkab...
Harjad lühikeseks kulunud, harjahoidiku plaat tükkideks, puksid läbi, kollektor kulunud, kogu asi korralikult roostes, mähise traadid katki, pooled asjad kadunud nagu tavaliselt jne...:) . Ega siis rohkem midagi:

1. Mootori korpus vanast värvist puhtaks; uus krunt + värv peale.




2. Harjad vahetada




3. Harjahoidiku plaat remontida




4. Kollektor treiali juurde ja üle lasta treida (kui veel on mida treida; siin oli)




5. Rootor puhastada, uuesti lakkida.




6. Puksid vahetada.




7. Toitejuhe + läbiviik tundus heas korras olevat, seega ainult värvist puhastada




8. Korpuse poldid/mutrid galvaniseerida + mustaks värvida.




9. Kõik uuesti kokku panna.

Kõik see tundub üsna palju olevat (võrreldes uue mootori ostuga), aga kuna see töö mulle meeldib ja enamuse vanade automarkide puhul ikkagi uut mootorit saada ei ole, seega tuleb seda niikuinii teha.

Et mootor uuesti ahju külge panna, tuli uus teha ka kere ja ahju vaheline tihend:

...mille tegemiseks leidsin kapist ka sobiva tööriista; nimelt suure augupuuuri, mida mingi aeg tagasi olin kasutanud õhksoojuspumba paigaldusel...:) Sellega sai päris ilusasti lõigatud tihendi sisemine auk. Väilimine äär kannatas ka kääridega lõigata. Materjalina kasutasin tavalist Würth`i 12mm-st heliisolatsioonimatti. Mootor koostatuna:

Järgmisena tegelesin ahju korpusega. Siin selgus üks viga, nimelt olin korpuses sisalduva plekist osa unustanud galvaanikasse saata ja välja nägi ta suht jube:

Kui pea ei kanna, kannavad jalad; hädast aitas välja tavalise liivapaberiga puhastus; rooste (mida kindlasti veel ka alles jäi) kapseldamine roostemuunduriga (midagi POR15 sarnast) + värvimine. Uued tuli kleepida ka õhukesed poroloonikihid klappidele + tihenduseks. Siin klapimehhanism juba ahju sisse paigaldatuna + vastavate ainetega hoolikalt läbipestud soojaradikas:

Ahju teine pool läks peale tavalise mootorisilikooni + tehaseklambritega:

Korpuse üks välisosa, mis oli plekist ja katmata, jätsin puutumata; midagi peab ikka Fordi originaali kah jääma.

3. Kojameeste mootor + hoovastik.

Kojameeste mootori töös ma katsesõidu käigus mingeid muid vigu peale jõuetuse ei olnud märganud, (vblla lõpulüliti kah sekkus liiga vara), seega aitab lihtsalt vast lahtivõtmisest, pukside uuesti määrimisest ning kokkupanekust. Samuti peaks midagi ette võtma hoovastiku mootoripoolse puksiga, mis on omadega suht läbi. Siin kogu kupatus kenasti eelmiste automaalrite poolt punaseks värvituna:

Vaatasin ka paari varuosakataloogi ja selgus, et miskipärast kojameeste süsteemile varuosi ei pakuta, isegi tervet komplekti mitte. Suht levinud on ju arvamus, et klassikalistele Stangidele on pea 100% varuosad saadaval....Tegelikult, kui niimoodi lähemalt hakkad uurima, siis selgub, et ikka ei ole mitte, kojameeste asjadest on uued paagid, pihustid, voolikud ja ongi kõik. Kuigi, jah, terve autokere võid tõepoolest samuti uue osta, kui vana täiesti mäda on.


Töö käik, nagu ikka, kõigepealt vana värv maha:

Kuna mootor ja viimase juhe vahetusse ei lähe, siis puhastasin ka juhtme vanast värvist. Siis algosadeks võtt ning galvaanikasse minevad asjad eraldi sorteerida: