13. Esisild

Esisillaga muid probleeme peale valede õõtshoobade (mis sai uute vastu vahetatud) ei olnud.

Järgmisel pildil kõik juba kokku pressituna:





Just nimelt pressituna, sest lahtivõtmisel vedru kokkusurumise abinõud vaja ei läinud; koostamisel aga küll. Sellest hoolimata, et nüüd said alla pandud isegi autot pisut madaldavad (1 toll) esivedrud.

12. Tagasild

Tagasilla taastamist olen pisut juba käsitlenud ka "Tehnika taastamise" alampeatükis. Kuna spetsiaalset rakist ei viitsinud teha, siis kõige suuremaks probleemiks kujunes difri väikese võlli distantspuksi nõutud (küllalt suure) momendiga kinni keeramine. Difri kinnihoidmiseks kasutasin sellist jämedat raudvarba:



Lõpuks sain momentvõtme ikkagi õige koha peal klõksuma. (vist oli 280Nm)

11. Algab kere kokkupanek.

Esimene ülesanne enne värskelt värvitud kere kokkupanemist on põhja tegemine; enne ei saa ju ühtegi vidinat põhja külge kinnitada:





Selleks, kõik augud teiselt poolt kinni kinni katta (jääb, jah, meenutama väriseva käega habemeajamist..)





tagaosa, kuhu paak hiljem tuleb (Stangil on paak ühtlasi ka pagasniku põhjaks)




...ning võiski põhjakaitse peale (õigemini, alla) lasta:






Esitiivad läksid külge kõige viimasena, lihtsalt et neid tehnika külgepanekul ära ei hõõruks.

..................

Samuti oli vaja teha enne salongi kokku panemist mõned mürasummutustööd. Selleks kasutasin taas tavalist Terosoni 4mm pigimatti, mis on hästi paigaldatav ning mõnus töötada:




Pigitatud sai ka kere tagaosa, s.h tagakoopad, tagatiivad seestpoolt, kütusepaak (kes ikka tahab salongis bensiini loksumist kuulata; selleks on kütusenäidik, eksole) jne.



Torpeedoplekile läks lisaks pigile ja originaalmatile (mis on uue vaiba küljes kleebituna) ka paar kihti spetsiaalset niiskuskindlat 10mm paksust summutusmatti.
Mootori hääl peab kuuldav olema summutist, mitte läbi tuleseina.





Kõige meeldivam osa kere juures on, muidugi, suuremate detailide külgepanek, mis visuaalselt kõige suurema efekti annavad:




Tekib tunne, et projekt, mille kallal juba mitu-mitu kuud oled töötatud, võib siiski kunagi ka kokku ja terveks autoks saada...

10. Karburaator

Kuna peal olev neljalõõriline Holley







oli dateeritud aastast 1997, siis suurt remonti sellega ette ei võtnud.
Vahetatud said vaid tihendikomplekt ning juba eemalt silmatorkavalt erinevad nõelklapid:





Selle parempoolse kohta väidab Holley manuaal, et seda ei tohiks tegelikult üldse kasutada (kuna tegemist on odava reproduktsiooniga, millel tunduvalt väiksem läbilaskevõime). Mõlemad said välja vahetatud uute Holley originaalide vastu + kõik tihendid ja membraanid:

Peenreguleerimine (ujukite tasemed + tühikäik jne) jääb juba pärastiseks; siis kui mootor peal ja töötab...

Tihtilugu kurdetakse, et ameerika autod võtavad palju bensiini. Ja et mida vanem auto, seda rohkem võtab. Üldjuhul olen täitsa nõus selle jutuga:

Mida aeg edasi (ja vanema autoga tegu), seda rohkem tekib neid auke sinna kütusetorustikku...:) Juhul, muidugi, kui selle torustikuga midagi ette ei võta. See siin sai lihtviisil lühemaks lõigatud ning ülejäänu uuesti galvaniseeritud, et vähemalt mõnikümmend aastat uuesti roostetamise poole pealt rahu saaks...Pealegi, edaspidi on meil nüüd tegemist ökoautoga.

Siin pildi peal näeb seesama toru juba parem välja: